Nimemuutjad
Nimemuutmise põhjused ning seos identiteediga
Meie töö eesmärk on ELU projekti „Mina, tema ja nimed“ raames uurida eesnime muutmise põhjuseid Eestis. Esmalt teeme põgusa ülevaate isikunimekorraldusest läbi ajaloo, sealhulgas toome välja, millised tavad ja normid on kehtinud erinevate riigikordade ajal ning milline on tänane seadusandlus. Lisaks uurime isikunime olulisuse mõistmiseks seoseid isikunime ja identiteedi vahel. Seejärel avaldame küsitluse tulemused, nimelt soovisime teada saada, kuidas küsitletutele oma nimi meeldib, kas nad on oma nime muutnud, kui on, siis mis põhjusel, ja kui ei ole, siis, mis paneks seda tegema. Kolmas osa tööst põhineb 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametile esitatud uue nime andmise avaldustel kajastatud nime muutmise põhjuste analüüsil.
Projekti lähteülesanne, eesmärgi kirjeldus
Projekti eesmärk on uurida, millistel põhjustel ja kas on inimesed on nime muutnud. Kas nime muutmine on kuidagi mõjutanud identiteeti? Kui palju on mõjutanud kultuuriline taust? Rühma roll projektis on uurida nime muutmise põhjuseid ja seoseid identiteediga (rahvus, kultuuriline taust, eneseväljendus). Teema on oluline ühiskonnas, kuna nimevalikud ajas muutuvad ning inimeste teadlikkust, kust nimed pärinevad, vaja tõsta. Projekti lõpus kajastub antud uurimus ja tulemused ajakirjades Õiguskeel, ja Pere ja Kodu.
Meie gruppi kuulub 6 inimest, kes kõik õpivad ja töötavad erinevatel elualadel ning usume, et tänu sellele saame anda erinevaid lähenemisi ja teadmisi antud uuringule.
Meetod
Eesnimede muutmise uurimine on ühiskonnas toimuvate ja seadusandlike protsesside uurimiseks samuti võimalus lähemalt uurida identiteedi pideva muutumise protsessi. Projekt on vajalik hetkeolukorra kaardistamiseks nimemuutmise põhjuste osas ning teadlikkuse tõstmiseks ühiskonnas.
Rühmatöö raames teostati uurimust kahte meetodit kasutades. Viidi läbi veebiküsitlus ning analüüsiti Tallinna Perekonnaseisuametile 2021. aastal esitatud uue nime andmise avaldustel kajastatud nime muutmise põhjuseid. Uuringute tulemusena saame teada ühelt poolt vastajate arvamused, soovid, kogemused ning teiselt poolt reaalse olukorra nimemuutmise põhjuste osas 2021. a uue nime andmise avalduste põhjal.
Andmete saamiseks otsustati läbi viia küsitlus ning koostati veebikeskonnas täidetav poolstruktureeritud küsimustik, mida jagati ELU.tlu.ee meililistis, tuttavatele ja Nimeklubi Facebooki grupis. Saadud andmeid kirjeldati ning analüüsiti. Küsitlus uuris, kuidas inimesed oma nimesse suhtuvad, täpsemalt kas nimi meeldib kandjale või mitte; kui ei meeldi, kas nime on muudetud; mis põhjusel seda on tehtud; mis oleks nimemuutmise ettevõtmiseks motiveeriv põhjus.
Küsitlust jagasime rühma liikmete tuttavate ja üliõpilaste seas. Küsitlus koosnes 18 küsimusest. Lisaks küsimustiku vastustele oli võimalus analüüsida Tallinna Perekonnaseisuametile perioodil 01.01.2021-31.12.2021. esitatud nimemuutmise avaldusi. Nimemuutmise avaldustelt andmete kogumiseks ning andmekaitse tagamiseks sõlmiti Tallinna Ülikooli ja Tallinna Perekonnaseisuameti vahel “Uuringuks andmetele ligipääsu andmise leping”. 2021.a esitati Tallinna Perekonnaseisuametile kokku 1294 avaldust, mis tuli kõik uuringu raames läbi vaadata, et sorteerida välja meie töö standardile vastavad avaldused, ehk sellised, milles oli soovisid oma eesnime muuta täisealised inimesed. Neid avaldusi oli kokku 279. Seejärel grupeeriti põhjused ning erinevaid põhjuseid oli kokku 23. Andmed kanti Exceli tabelisse ning ka sorteerimine toimus Excelis.
Avaldustelt saadud andmeid ning küsitluse tulemusi analüüsiti ja võrreldi. Eesnimi antakse lapsele vahetult pärast sündimist, seega tegelikkuses algab identiteedi kujunemine juba väga varakult. Seetõttu on oluline, et lapsevanemate poolt teadvustatakse mõju ja tagajärgi, mida toob kaasa juba vastsündinule eesnime andmine. Selleks, et saaks kaaluda erinevaid aspekte lapsele nime panekul ning, et teataks nimeseadusest tulenevaid nõudeid ja võimalusi tuleks inimeste teadlikkust tõsta. Eesnime mõjust identiteedile ning nime muutmise põhjustest on planeeritud avaldada artikkel ajakirjas Õiguskeel.
Isikunime ajaloolis-kultuuriline taust
Isikunimede traditsioon on Piret Mõistliku (2005: 13) sõnul otseselt ja tihedalt seotud kultuuriga. Mõistlik viitab Samuel Huntingtonile (2005), kes toob välja, et Eesti kuulub kristliku kultuuri alale, mida on piiramas „idast slaavi õigeusu, läänest lääne, eelkõige germaani kultuuriruum” ning et meie kultuuris on segunenud nii lääne- kui idapoolsed mõjud algupärase endisaegse maailmakäsitlusega.
Ühtlasi toob Mõistlik (2005: 13) Edgar Rajandile viidates välja, et inimesi hakati eesnime järgi kutsuma ajal, mil nende järele tekkis identifitseerimise vajadus. Nii perekonna- kui eesnimede panekul saadi inspiratsiooni kultuurist: rahvakultuurist, lähiümbrusest ja paljust muust.
Isikunimede kujunemine võetakse nimekorralduse analüüsis kenasti kokku, tuues välja, et eesti eesnimistut iseloomustab järgnev: „1) nimede paljusus (iga uus nimemood toob kaasa uusi nimesid, mis hõlpsasti eelmised välja vahetavad); 2) nimemoe kiire vaheldumine; 3) avatus võõrapärasusele (nimesid nii laenatakse kui ka jäljendatakse võõrapärasust omanimedes, nt liidete, võõrtähtede rohkusega); 4) julge nimelooming (tehisnimed 20. sajandi alguses, sarnased protsessid hiljem, 1950. – 1970. aastatel ning analoogne käitumine ka hiljem).“ (Alender jt 2002: 7)
Kairi Vihman (2011: 13) viitab oma magistritöös ka Annika Hussari (1998) magistritööle, kus Hussar on välja toonud ka 1980. aastate uuesti populaarsuse võitnud vanad eestikeelsed laennimed (näiteks Kadri, Triin, Liis jne) Lisaks on 1990. aastate puhul esile toodud just vanade ja uuemate võõrkeelsete nimede populaarsuse kasvu (näiteks Karl, Johannes, Maria, Anna ja uuematest nimedest Kevin, Steven, Kristen jne) (vt Hussar 1998:136, 31; Vihman 2011: 13). 1990. aastatel läksid moodi ka kaksiknimed (Hussar 2001: 33).
Siinkohal võib nõustuda ka Piret Mõistliku (2005: 21) järeldustega, kus nimede abil on võimalik edasi anda rahvuslikku või kultuurilist kuuluvust. Samuti sellega, et eesti isikunimetraditsioonides on säilinud arhailine ellusuhtumine, olles läbi põiminud läänekristliku, eelkõige germaani nimekultuuriga. Ühtlasi oli tema arvamusel isikunimi üks osa kultuurist, olles tänapäeval tihedalt õigusruumiga seotud. Õigusruumist ja eesnimede seadusest tulenevast määratlemisest annab põhjalikuma ülevaate järgnev peatükk.
Isikunimekorraldus Eestis kuni nimeseaduse loomiseni
Eesnime panemist on esmakordselt reguleeritud Eesti Vabariigi perioodil, 1931. aastal. Kohtu- ja siseministri perekonnaseisu seaduse kohta antud juhtnööride muudatuse § 26 lg 4 järgi ei võinud lapse sünniakti kanda vastsündinu kohta nimesid, mis olid vastuolus heade kommetega; mis teisiti võisid tekitada avalikku pahameelt või olid naeruväärsed. Samuti ei võinud akti kanda vastsündinud poeglapsele nime, mis üldiselt tuntud tütarlapse nimena. Nimede arv ei olnud piiratud (Perekonnaseisu seaduse kohta antud juhtnööride muudatus 1931).
Eesnime muutmine oli võimalik alates 1. juulist 1934. aastal nimekorralduse seaduse § 19 põhjal järgmistel põhjustel: nime võõrkeelne kuju, soov mitmest nimest tarvitada ainult üht, muud mõjuvad põhjused. Need regulatsioonid pidasid silmas eeskätt nimede eestistamist.
1934. aasta lõpus kehtima hakanud perekonnanimede korraldamise seaduse 4. ptk käsitles ka eesnimede muutmist, kuid sisulisi muudatusi see varem kehtivaga võrreldes ei toonud. Samas ei tohtinud vastavalt perekonnanimede ja nimede korraldamise määruse (26.11.1934) § 1-le eesnime muutmisel võtta uueks nimeks sellist, mis ei vastanud eesti õigekeelsusele, seega eesmärk oli soodustada nimede eestistamist (Alender jt 2002).
15. jaanuari 1935. aasta siseministeeriumi (siseminister K. Einbund) ringkirjaga nr 1021 kutsuti üles perekonnaseisuametnikke laste sünni registreerimisel järgima põhimõtet – eestlasele eesti nimi. Ühtlasi avaldas ka pahameelt, et perekonnaseisuametnikud registreerivad laste sünde registreerima ilmunud isikute soovil, kes tihti ei ole teadlikud sellest, et nende poolt ettepandud nimi on võõrapärane ja eesti keeles isegi võimatu hääldada. Perekonnaseisuametnikele tehti selle ringkirjaga ülesandeks võtta tarvitusele kõik abinõud nimede võõrapärastamise lõpetamiseks, selgitades vajaduse korral lapse sündi registreerima ilmunud isikule sarnaste ja üldse võõrapäraste nimede panemise ebasündsust, mille all ei kannata leidlikud nimeotsijad ja registreerijad, vaid laps, kes ise kahjuks ei saa täiskasvanud isikutele selgeks teha nende teo ja mõtlemisviisi vildakust (Teder 1939).
1. jaanuar 1941. aastal kehtestati Eestis Vene NFSV abielu-, perekonna- ja eestkoste seaduste koodeks, millega tühistati kõik varem kehtinud nime käsitlevad õigusaktid. Kasutusele võeti isanimi. Eraldi isikunimeseadust nõukogude ajal vastu ei võetud. 26. juulil 1957 kinnitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu „Perekonnaseisuaktide registreerimise korra kohta linnade ja rajoonide perekonnaseisuaktide büroodes“, millega reguleeriti ka perekonna- ja eesnime muutmist, kuid varasemaga võrreldes see muudatusi kaasa ei toonud (Alender jt 2002).
1986. aastal hakkasid kehtima nimede registreerimise uued eeskirjad, mille järgi võis lapsele anda ainult ühe eesnime. Varem selline piirang puudus. Kahe eesnime soovijatele tuldi varjatult vastu nii, et nimed kirjutati kokku (Mariann, Mailiis). Need eeskirjad kehtisid 1997. aastani. 1995. aastal jõustunud perekonnaseaduse kohaselt võis lapsele anda kuni kolm eesnime või ühe kahekordse eesnime. Ligi kolm aastat olid õigusaktid omavahel vastuolus, kuna nimede registreerimise eeskirjade järgi võis endiselt anda lapsele ainult ühe eesnime. Seadus oli siiski ülimuslik. 1997. aastal tühistati seadusega vastuolus olnud nõue ainult ühe eesnime andmise kohta (Mõistlik 2005).
1985. aastast hakkasid perekonnaseisuametnikud rakendama eeskirja, mis keelas lapsele kahe eesnime paneku. Kuna keeld tekitas palju pahameelt, tühistati see piirang. Reaalselt kestis keeluperiood 1985. aasta juunist kuni 1987. aasta juunini (Hussar 1998). Alates 1995. aastast hakati välja töötama isikunimeseaduse eelnõu, mille koostamist nägi ette Perekonnaseaduse § 140.
Uue eesnime taotlemise võimalused
Nimeseadus jõustus 31.03.2005. Nimeseaduse põhieesmärgiks on luua õiguslik korrastatus isikute ees- ja perekonnanimede kasutamisel ning tagada eesti nimetraditsiooni ja rahvusliku nimepärandi kaitse.
Kehtiva nimeseaduse kohaselt võib uue eesnime taotlemise põhjuseks olla soov:
● vabaneda oma tavatust eesnimest, mis ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv oma keeruka või eesti keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu;
● kaitsta oma isikunime, kui see ühtib teise isiku isikunimega;
● vältida nimest tingitud majanduslikku või sotsiaalset laadi kahjulikke tagajärgi;
● muuta nimede arvu või järjekorda eesnimes;
● kanda tegelikus kasutuses juurdunud eesnime, mis erineb dokumenti või rahvastikuregistrisse kantud eesnimest nimede kokku- ja lahkukirjutamise poolest või märgi poolest, mis ei ole täht (ülakoma, sidekriips), või üksikute tähemärkide poolest ning vastab nimeseaduse nõuetele (kasutuses juurdunud eesnimi peab olema tõendatud, kas perekonnaseisu- või isikut tõendavate dokumentidega);
● kasutada sulgudes kahest nimest koosneva eesnime puhul üht neist nimedest ilma sulgudeta;
● kanda eesnime kujul, mis on kantud rahvastikuregistrisse, kuid erineb inimesele nime andmise aluseks olevasse dokumenti kantud nimekujust ümberkirjutusreeglite kohaldamise tõttu.
● muuta eesnime muul mõjuval põhjusel.
Anda saab uue eesnime, mis:
● koosneb kuni kolmest lahku kirjutatud nimest või sidekriipsuga seotud kahest nimest;
● vastab eesti keelekasutusele, ei ole keerukas või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või hääldusega või eesnimena sobimatu üldkeelelise tähenduse tõttu;
● on võõrkeelse eesnimena kasutusel Eestis või teistes riikides;
● ei sisalda numbreid või mittesõnalisi tähiseid;
● eraldi või koos perekonnanimega on kooskõlas heade kommetega;
● vastab isiku soole;
● ei ole isiku perekonnanimi, et ees- ja perekonnanimi ei oleks sama.
Uue eesnime andmise otsustab asutus, kellele avaldus esitati, hinnates soovitud nime vastavust nimeseaduse nõuetele ning esitatud põhjuste mõjuvust.
Kui uut eesnime soovitakse korduvalt, otsustab nime andmise või nime andmisest keeldumise Siseministeerium, hinnates soovitud nime vastavust nimeseaduse nõuetele ning korduva nimemuutmise põhjuste mõjuvust (Nimeseadus 2019).
Nime ja identiteedi seos
Meike Watzlawiku et al., (2012) väitel koosneb inimese identiteet erinevatest tahkudest ning on mitmel viisil määratletav. Identiteeti ei saa vaadelda kui valmis üksust, vaid pigem kui protsessi, kus see on pidevas muutumises, pidevalt konstrueerimisel, sest on interaktsioonis iseenda ja teistega. Identiteedi loomiseks osalevad inimesed aktiivselt, see ei eksisteeri a priori, pidevalt lisatakse uusi identiteedi tahke ning seatakse olemasolevaid kahtluse alla (Bucholtz 2005: 598, Watzlawik et al. 2012: 1160).
Isiklik identiteet viitab aspektidele, mis muudavad meid ainulaadseks ning meie eesnimi on üks aspektidest, mis meid unikaalseks muudab. Eesnimel on oluline roll nii sotsiaalse staatuse kui suhete tähistamisel. Nimi loob assotsiatsiooni isikuga ning kui isik ei soovi kanda konkreetse nimega seotud seoseid ja samastuda ennast nime kui nn semantilise märgiga ja selle väljakujunenud tähendusega, on tal lubatud ning võimalik oma nime muuta. (Watzlawik 2012: 1163).
Watzlawik et al., (2012) pakkusid välja isiku tema nimega samastumise määramiseks kolm küsimust:
a) Kas sulle meeldib su nimi?
b) Kas arvad, et su nimi sobib sulle?
c) Kas oled kunagi mõelnud oma nime muuta?
Eeldatakse, et isikule, kes samastub oma nimega ülalkirjeldatud tähendustes, (a) meeldib tema eesnimi, (b) arvab, et see sobib talle hästi, (c) ei mõtle selle muutmisele (Watzlawik et al., 2012: 1168).
Celia Emmelhainz (2012) uuris, kuidas isikunime muutused asuvad nende sotsioloogilises kontekstis, ja väitis, et nimi töötab identifikaatorina, kinnitades selle inimese identiteeti, keda ta esindab. Nime muutmine on tähelepanuväärne, kuna see leiab aset sisemiste muutuste sümbolitena või peegeldab suuremaid muutusi ühiskonnas. Sisserändajad, kes võtavad kohaliku nime, et sulanduda kultuuriliselt, ei pruugi mitte ainult konstrueerida uut, muutunud identiteeti, muutus ise võib viidata ka distantseerumisele nende kodukultuurist (Emmelhainz 2012: 159). Sarnast protsessi võib seostada ka eesnime muutmisega juhul, kus põhjusena märgitakse soov võtta algse võõrapärase kõlaga võrreldes eestipärasem nimi või ka algse eestipärase nimega võrreldes rahvusvahelisem uus nimi.
Nime muutmist võib Emmelhainzi sõnul tõlgendada ka kui katkestust vana ja uue mina vahel, mille käigus identiteet muutub. Kui inimene kogeb oma elus olulist muutust, võib see põhjustada vajaduse muuta nime kui olulist sümbolit, mille kaudu muutunud identiteeti väljendatakse. Isik, kes otsustab oma nime muuta, võib tekkinud katkestuse käigus jätta alles ühenduse, mis ühendab endist ja uut mina, või katkestada ühenduse täielikult (Emmelhainz 2012: 160).
Identiteedi loomise protsessi võib vaadelda kui mitmest üksikust toimingust koosnevat, üks neist toimingutest võib luua uue sotsiaalse hoiaku või hoiaku ning sel viisil võib konkreetse valiku, näiteks uue nime valiku kasutamine indekseerida teatud uue sotsiaalse positsiooni (Aldrin 2011: 393).
Eesnime muutmine on identiteedi muutmine, sest nime muutes lisatakse identiteedile uusi aspekte, protsess on katkematu ning seda ei piira, vaid mõjutavad indiviidi ümbritsevad tingimused. Inimene avastab ja konstrueerib pidevalt enda uusi tahke, liikudes identiteedi loomise ja ümberkujundamise erinevate tahkude vahel. Sügava sisemise või keskkonnast tingitud muutusega silmitsi seistes võib see kaasa tuua vajaduse muuta nime kui olulist muutumise toimumise sümbolit ja kinnitajat, näiteks soolise identiteedi või usulise identiteedi muutus. Coulmonti (2013) sõnul ei ole võimalik määratleda, millist muutust vaieldamatult nimetada identiteedi muutuseks, kuid leiab siiski, et uue eesnime võtmine on kahtlemata üks olulisemaid ümbritsevale keskkonnale nähtavatest identiteedi muutustest.
Kasutatud kirjandus
Alender jt = Alender, E., Henno, K., Hussar, A., Päll, P., Saar, E. (2002). Nimekorralduse analüüs. Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Bucholtz, M., & Hall, K. (2005). Identity and interaction: A sociocultural linguistic approach.
Discourse studies, 7(4-5), 585-614.
Coulmont, B. (2014). Changing One’s First Name in France: A Fountain of Youth? Names, 62(3), 137-146.
Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. (1969). - ENSV T 1969, 31, 316.
Emmelhainz, C. (2012). Naming a new self: Identity elasticity and self-definition in voluntary name changes. Names, 60(3), 156-165.
Hussar, A. (1998). Eestlaste eesnimedest aastatel 1930–1990 (Magistritöö).Tartu Ülikool, Tartu.
Isikunimeseaduse eelnõu, seletuskiri. (2004). Eelnõude infosüsteemi arhiivi toimik 03-0287. Viimati külastatud 17.04.2022, https://eelnoud.valitsus.ee/main#zuDBPRdH
Mitin, E. (2003). Miks on vaja isikunimeseadust? – Õiguskeel, 1, lk 43–45.
Mõistlik, P. (2005). Isikunime õiguslik korraldus. Nimeseaduse kommentaarid. Tallinn:
Juura.
Nimeseadus. (2019). RT I, 22.12.2018, 15. Viimati külastatud 17.04.2022, https://www.riigiteataja.ee/akt/NS
Perekonnaseisu seaduse kohta antud juhtnööride muudatus. (1931). Riigi Teataja 1931, 27, 165.
Teder, T. (1939). Perekonnaseisuametniku käsiraamat. Tallinn: R. Tohver & Ko trükk, lk 238.
Vihman, Kairi (2011). Eesti isikunimekorralduse kujunemine ja nimeseaduse mõju nimemuutmisele. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Watzlawik, M., Pizarroso, N., Guimarães, D. S., Doria, N. G., Han, M., Ma, C., & Jung, A. J. (2012). First names as signs of personal identity: An intercultural comparison.
Tegevuste kirjeldus ja sidusgruppideni jõudmine
Projekti eesmärgi täitmiseks arvestati ülesannete jagamisel rühmaliikmete huvi ning pädevustega. Loeti teemakohast kirjandust, et saada parem ülevaade eesnime muutmise seaduslikust küljest ning nime ja identiteedi seosest. Samuti uuriti, kuidas on teemat varem kajastatud.
Projekt mõjutab valdkonnaga seotud ametiasutusi, eesnime muutnud, vahetanud või selle muutmist kaalutlenud isikuid; lapsevanemaid, kellel lapsele nimepanek ees ja onomastikahuvilisi. Kuna ajakirjalt Õiguskeel on saadud nõusolek avaldada artikkel ajakirja sügisnumbris, on võimalik kajastada teemat ka õigusloojate seas, kes puutuvad kokku nimeseaduse ja teiste asjakohaste õigusaktidega. Jõudmaks laiema lugejaskonnani, planeeritakse avaldada artikkel ka ajakirjas Pere ja Kodu, kus planeeritakse tutvustada nimepanekuga seotud teemasid ning anda soovitusi. Sidusrühm on küsitlusele vastajad, eelkõige isikud, kes on nime vahetanud. Küsitluses osalevad ka isikud, kes pole nime vahetanud.
Toetav teooria jaguneb järgmisteks alaosadeks, mille eest vastutasid erinevad rühmaliikmed: isikunime kultuurilis-ajalooline taust, eesnime andmise korraldus Eestis kuni nimeseaduse loomiseni, nimeseaduse eesmärk, uue eesnime taotlemise võimalused nimeseadusest tulenevalt ja nime ja identiteedi seos. Vahenädala ettekande koostamisel ning esitlusel ning ka portfoolio koostamisel ning iganädalastel koosolekutel osalesid kõik grupi liikmed.
Projekti jätkusuutlikkus
Oma töös oleme lähtunud varasematest uurimustest, mis on tehtud erinevatel nimekorralduslikel teemadel. Sidusime varasema info töö kirjutamise ajal kogutud andmetega, et anda lugejale nii ajalooline ülevaade kui kõrvutada sellega uuema aja andmeid. Loodame, et meie töö saab olema tulevikus teistele nimeuurijatele tänuväärseks infokilluks nimemuutjate kohta 2021. aastal.
Plaanime oma töö põhjal avaldada artikli ajakirjas Õiguskeel (oktoobris 2022), mis on justiitsministeeriumi veebiajakiri. Artiklit soovime levitada lisaks veebiajakirja püsilugejate kui teiste nimekorraldusega kokkupuutuvate isikute ja onomastikahuviliste hulgas. Et jõuda rohkemate lugejateni, peame plaani pakkuda oma artiklit ka ajakirjale Pere ja Kodu. Peame seda samuti oluliseks, sest nii saaksime oma tulemusi tutvustada potentsiaalsetele tulevastele nimepanijatele. Avalikus meedias ilmunud artiklid on kättesaadavad ka pärast projekti lõppu.
Tulemuste kokkuvõte
ELU tlu.ee meililistis ja isiklikes sotsiaalmeedia gruppides levitatud küsimustiku vastanute tulemusena on vastanute koguarvuks 149. Vastuste põhjal kirjeldame vastanute suhtumist oma nimesse, teadlikkust nimemuutmisest, tegeliku või hüpoteetilise nimemuutmise põhjuseid. Lisaks küsimustiku vastustele analüüsisime Tallinna Perekonnaseisuametile perioodil perioodil 01.01.2021-31.12.2021 esitatud nimemuutmise avaldusi ning sel perioodil esitatud 1294 avaldusest oli meile sobivaid 279, ehk avaldusi milles soovisid oma eesnime muuta täisealised inimesed.
Uurimisküsimustest tulenevalt ja analüüsi järgselt jõudsime järgmiste tulemusteni. Kuna suurem osa küsitlusele vastajatest on naised ning teised sooidentiteedid pole sama tugevalt kajastatud vastajate seas, ei saa järeldada, et nime muutmine mõjutaks ühte kindlat soogruppi rohkem. Tallinna Perekonnaseisuametis soovisid naised endale 2021. aastal uut eesnime taotleda 181 ning mehed 98 korral. Vanusegruppide lõikes võib küsitluse kokkuvõttes välja tuua, et kõige sagedamini muudeti enda eesnime vanuses 21–30, millest võib järeldada, et tavaliselt muudetakse eesnime täiskasvanuna, kui isikul on selleks vabadus ega pea saama vanematelt luba. Kõige enam uue nime andmise avaldusi eesnime muutmiseks esitasid 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametile inimesed vanuses 29 a - 39a. (93 inimest ehk 33% vastajatest).
Eesnime muutuste põhjuste ja võimaluste kirjeldamiseks ning analüüsimiseks kasutati teadusandmebaasidest leitud teemakohaseid artikleid, magistritöid, raamatuid ning õigusakte. Uuriti nimede muutmise ajaloolist tausta ning õigusliku korraldust.
Küsitluse tulemusena saab eesnime muutmise kõige sagedasema põhjusena välja tuua üldise rahulolematuse oma eesnimega. Kõige enam sooviti vaadeldud perioodil esitada avaldust uue eesnime andmiseks põhjusel, et sooviti kanda tegelikus kasutuses olevat nime. Populaarsuselt järgmised põhjused olid nime eestipärasemaks muutmine ning halvad tunded minevikust seoses eesnimega. Kõige olulisemad omadused uue eesnime valimisel olid sobivus perekonnanimega (42,9%) ja haruldus (21,4%). Mitmed vastajad väljendasid, et nende vana eesnimi oli liiga sage tuttavate seas ning soovisid eristuda. Eelkõige sooviti eesnime, mis kõlaks hästi olemasoleva perekonnanimega. Vastajatel paluti ühtlasi valida, mis põhjusel nad oma eesnime muudaksid.
Kõige sagedamased valikud olid nime halvakõlalisus enda jaoks (81 vastajat), seos halbade mälestustega (59 vastajat), soolise identiteedi muutus (31 vastajat) ja nime lihtsustamine (31 vastajat).
Nimemuutmise avalduste analüüsi tulemusena selgus, et kõige enam sooviti vaadeldud perioodil esitada avaldust uue eesnime andmiseks põhjusel, et sooviti kanda tegelikus kasutuses olevat nime. Lisapõhjustena olid välja toodud soov kanda eesnime, mis on dokumentides kasutusel ning soov kanda nime, millega on taotlejat terve elu kutsutud. Aeg-ajalt tuleb ette, et rahvastikuregistris olev nimekuju ning inimese dokumentides olev nimekuju erinevad. Põhjuseks võib olla näiteks kunagi dokumentide väljastamisel tehtud viga nime kirjutamisel ning kasutust leidis ebaõige nimekuju. Inimese sünniakt on nimekuju osas alusdokumendiks ning kui sünniakt on kantud rahvastikuregistrisse ning seal esineb teine nimekuju, siis õigeks loetakse sünniaktis olev nimi. Nimeseadus annab sellisel juhul inimesele võimaluse taotleda nimekuju kandmist, mida on kasutatud terve elu.
Populaarsuselt järgmised põhjused olid nime eestipärasemaks muutmine ning halvad tunded minevikust seoses eesnimega. Eestipärasemaks muutmise juures nimetati enim põhjustena Eesti kodakondsuse saamist ning soovi integreeruda Eesti ühiskonda. Halvad tunded minevikust seoses eesnimega olid väga isiklikud. Välja toodi näiteks naeruvääristamist, vanast nimest tingitud vaimse tervise häireid, perevägivalda minevikus, lapsepõlvest tulevat psüühikahäiret, soovimatus suhetele isaga. Nimetati ka, et eesnimi ei ole elus õnne toonud, nimi on äraneetud, eesnimest on tingitud madal enesehinnang, kuna vanemad panid sellise eesnime „nalja pärast“. Sooviti uut eesnime, et alustada oma järgmist eluetappi, uue energiaga. Nime rahvusvahelisemaks muutmise põhjusena toodi kõige sagedamini välja äritegevust välisriigis ning välismaalaste jaoks nimekuju kasutatavamaks muutmist. Tähe muutmist nimes kasutatakse kõige enam mõne võõrtähe eemaldamiseks, aga ka lisamiseks (lapsel on nimes y, soov samuti lisada nimele y). Teise eesnime lisamise põhjusena oli mitmel korral välja toodud põhjus, et vanemate sõnul taheti teist eesnime juba algselt panna, kuid kumbki vanematest ei olnud nõus. Mainiti ka numeroloogiat ning vajadust tunda end terviklikumalt. Eesnime eemaldamise põhjuseks peeti keerulist asjaajamist või soovi mitte kanda sugulasega sama nime. Eesnime lihtsamaks muutmise juures on põhiline soov muuta nime lühemaks või kirjapilti lihtsamaks. Näiteks on ü täht keeruline välismaalaste jaoks. Emotsionaalse seose puudumine võib esineda näiteks juhtudel, kui selgub, et ollakse lapsendatud või leitakse, et praegune nimi ei kajasta tegelikku olemust. Religioossete põhjustena toodi välja soovi võtta vaimne nimi, soovi kanda nime, mis anti õigeusku ristimisel. Samuti nimetati põhjusena, et nimi on seotud usuga, kuid tunneb end paganana. Nimi ei meeldi põhjust selgitati ühel juhul, kui tegelik soov nime muuta oli juba alaealisena, kuid vanemad ei nõustunud sellega. Nime tagasivõtmine toimus näiteks põhjustel, et noorena vahetas nime, kuid mõtlematult ning nüüd soovis nime tagasi. Teise põhjusena näiteks, et oli vene nimi, võttis eesti nime ning nüüd soovib vene nime tagasi. Soov eristuda on enamasti seotud sooviga mitte kanda kellegagi sama nime. Soo muutmisega seoses soovitakse uut eesnime, kuna tunnetatakse nime ja välimuse vastuolu. Sooneutraalse nime valikut eraldi ei põhjendatud. Soov sobitada eesnimi perekonnanimega tekib näiteks pärast abiellumist. Esivanemate nime võtmine on seotud austusega esivanemate vastu. Diskrimineerimist on nimetatud kolmel korral, kuid eraldi põhjendatud ei ole. Kriminaalset mineviku kirjeldamisel on viidatud pere ja suguvõsa kriminaalsele minevikule ning soovile alustada „uuelt lehelt“. Halvakõlalise nime puhul tuuakse välja naeruvääristamist, kuid ka seda, et nimi on välisriigis halvakõlaline. Kahetähendusliku nime muutmise põhjuseks on pidevalt palju selgitamist. Kahel korral sooviti eemaldada nimest sidekriips. Ühel korral muudeti nime selleks, et tagada enda turvalisus.
Nimeseaduse eesmärk
Uue isikunimeseaduse vajalikkusest hakati rääkima juba üheksakümnendate aastate alguses. Keeleameti algatusel töötati välja isikunimeseaduse kontseptsioon, mis kiideti justiitsministeeriumis heaks 1996. aasta 19. jaanuaril (Mitin 2003).
Eelnõu peaeesmärk oli luua õiguslik korrastatus isikute ees- ja perekonnanimede kasutamisel. Riik, asudes nimetatud valdkonda reguleerima, sekkub isikute erasfääri ning mitmesse isiku põhiõigusesse. Eelkõige esineb kokkupuude põhiseaduse §-s 19 sätestatud igaühe õigusega vabale eneseteostusele ning §-s 26 nimetatud perekonna- ja eraelu puutumatuse põhimõttega.
Õigus vabale eneseteostusele ja õigus perekonnaelu- ja eraelu puutumatusele ei ole absoluutsed ning põhiseadus võimaldab neid piirata seadusega, kui piirangu eesmärgiks on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse. Seejuures tuleb järgida proportsionaalsuse printsiipi (Põhiseaduse § 11), mille kohaselt peavad piirangud olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Põhiseaduse preambula viitab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise olulisusele, § 6 deklareerib, et Eesti riigikeeleks on eesti keel. Nimede panemise ja kasutamise reguleerimisel sageli kollideeruvad nimetatud kaks aspekti – ühest küljest isiku eneseteostusõigus ja õigus perekonnaelu ning eraelu puutumatusele, teisalt avalik huvi eesti rahvuse ja keele säilitamiseks ning edasikandumiseks tulevastele põlvedele.
Õige tasakaalu leidmine vastanduvate huvide vahel ei ole alati kerge. Siiski püüti eelnõu väljatöötamisel regulatsiooni kavandamisel järgida proportsionaalsuse põhimõtet ning mitte sekkuda ülemäära isikute erasfääri ja eneseteostusõigusesse, säilitades samal ajal aga ka eesti nimetraditsiooni ja tagades rahvusliku nimepärandi kaitse. Seejuures tuleb märkida, et tookord Eestis kavandatud isikunimeseadus oli liberaalsem kui mitmel pool mujal Euroopas sel ajal kehtinud nimeõigus. Lisaks oli mitmete piirangute kehtestamise eesmärgiks kaitsta ka inimest ennast kas tema enda või tema lähedaste (nt vanemate) liialt kiirete ja põhjalikult läbi mõtlemata nimede panekut ja muutmist puudutavate otsustuste eest, mis võinuksid tulevikus tuua isiku jaoks kaasa negatiivseid järelmeid (Isikunimeseaduse eelnõu 2004).
Küsimustikule vastajad tõid 81 korral välja, et nad kaaluksid enda eesnime muutmist juhul, kui see oleks halvakõlaline. Avalduste analüüsimise tulemusena muutis 2021. aastal samal põhjusel Tallinna Perekonnaseisuametis nime 3 inimest 279-st ehk 1%. Nimega seostuvate halbade mälestuste tõttu eesnime vahetamist toodi küsitluse vastustes välja 59 korral, esitatud avalduste puhul oli vastav protsent 10% (27 nimemuutjat). Põhjusel, soov kanda tegelikus kasutuses olevat nime, kaaluti küsitlusele vastanutest 40 korral ning samal põhjusel vahetas 2021. aastal eesnime 53 inimest ehk 19% nimemuutjatest. Soolist identiteedi muutumist põhjusena toodi välja küsitluse vastustes 31 korral ning avalduste alusel muutus eesnime soo muutmisega või sooneutraalse nime võtmise põhjusel kokku 11 inimest.
Tallinna Perekonnaseisuametile 2021. aasta uue nime andmise avaldustel toodud erinevaid põhjuseid oli kokku 23. Osad neist on sellised, mille puhul on määravaks üldise identiteedi küsimus ning on teadlikud täiskasvanu ea otsused. Paraku on palju ka selliseid, mis on alguse saanud lapsele nime andmisest. Siit tõusetub vajadus teadvustada mõju ja tagajärgi, mida toob kaasa juba vastsündinule nime andmine. Lugedes põhjuseid, kus nimetatakse lapsepõlvest tulevat psüühilist traumat kiusamise, norimise või mõnitamise tõttu, siis paratamatult viib see mõtteni, kas oleks saanud neid olukordi ära hoida, kui vanemad oleksid kaalunud hoolikamalt lapsele eesnime valikut. Võib järeldada, et lapsevanemate teadlikkus nime mõjust tulevikus on kohati madal. Olgu see siis vanemate poolt pandav halvakõlaline nimi, kasutatav keeruline nimekuju või kahetähenduslik nimi. Analüüs näitas ilmekalt, et lapsevanemate valikud nime osas kujundavad tulevikku väga suuresti ning on oluline, et vastsündinule nime panekut kaalutaks hoolikalt arvestades muuhulgas ka antud analüüsist selgunud tulemusi.
Selleks, et saaks kaaluda erinevaid aspekte lapsele nime panekul ning, et teataks nimeseadusest tulenevaid nõudeid ja võimalusi tuleks inimeste teadlikkust tõsta. Ülevaade nimeseadusest võiks leida käsitlust juba näiteks gümnaasiumiastmes, et vajalikul momendil osataks teadlikumalt käituda ning omatakse esmaseid teadmisi ka selles valdkonnas. Küsitlus tõi välja, et kõikidest vastajatest oli nimeseadusest kuulnud 70,5%, kuid me ei saa seda üldistada üldkogumile ehk kõikidele inimestele ühiskonnas. Samas saab järeldada, et vastajad on teadlikud nimeseadusest ning peavad oluliseks nimeseaduse regulatsioone. Vastajatest 29,5% ei olnud nimeseadusest kuulnud. Oluliseks võib pidada küsitluse tulemusena selgunut, et teabelevikut ühiskonnas peab oluliseks või pigem oluliseks kokku 73% vastanutest.
Nimi ja identiteet on vaieldamatult omavahel seotud, ning nimevahetus seotud ka identiteedi muutusega. Identiteedi tajumisel ja loomisel mõjutab meid alati ka keskkond, mille teatud omadused on nime muutmise protsessis olulisemad ja teised vähem olulised. Eesnimede muutmise uurimine on lisaks ühiskonnas toimuvate ja seadusandlike protsesside uurimiseks võimalus lähemalt uurida ka identiteedi pidevat muutumise protsessi, sest identiteedi ühe tahu muutumine võib olla põhjustatud või võib vallandada muutusi enesetaju teistes aspektides.
Eesnime muutmise põhjuste analüüs
Meie töö üheks eesmärgiks oli koguda Tallinna Perekonnaseisuametile 2021. aastal esitatud uue nime andmise avaldustel toodud nime muutmise põhjendused ja neid analüüsida. Uuringu läbiviimiseks sõlmisid Tallinna Perekonnaseisuamet ja Tallinna Ülikool „Uuringuks andmetele ligipääsu andmise lepingu“. Avaldustest ilmnevad eesnime muutmise põhjused ja nende korduvus, eesnime muutjate sugu ning vanus.
Analüüsitaval perioodil esitas Tallinna Perekonnaseisuametile avalduse eesnime muutmiseks 279 täisealist isikut.
Uue eesnime taotlejate soo ja vanuseline koosseis
Naised soovisid endale uut eesnime taotleda 181 ning mehed 98 korral. Kõige enam uue nime andmise avaldusi eesnime muutmiseks esitasid 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametile inimesed vanuses 29 – 39.
Eesnime taotlemise põhjused
Nimetatud perioodil esitatud avaldustelt tulenes 23 erinevat põhjust eesnime muutmiseks. Põhjused olid ning esinemissagedus on lisatud sulgudesse:
1. diskrimineerimine (3)
2. eestipärasemaks muutmine (27)
3. soov kanda tegelikus kasutuses olevat nime (53)
4. soov eristuda (8)
5. tähe muutmine nimes (21)
6. nimega emotsionaalne seose puudumine (10)
7. kriminaalne minevik, soov alustada „puhtalt lehelt“ (3)
8. halvakõlaline nimi (k.a välisriigis) (3)
9. kahetähenduslik nimi (2)
10. religioossed põhjused (10)
11. teises eesnimest loobumine (10)
12. teise eesnime lisamine (20)
13. halvad tunded minevikust seoses nimega (27)
14. lihtsamaks muutmine (17)
15. sobitamine perekonnanimega (4)
16. sooneutraalse nime võtmine (5)
17. endise nime tagasivõtmine (9)
18. rahvusvahelisemaks muutmine (24)
19. soo muutmisega seoses (6)
20. nime mittemeeldimine (10)
21. esivanemate nime võtmine (4)
22. sidekriipsu eemaldamine (2)
23. turvalisus (1)
Kõige enam esitati vaadeldud perioodil avaldusi uue eesnime andmiseks põhjusel, et sooviti kanda tegelikus kasutuses olevat nime. Lisapõhjustena olid välja toodud: soov kanda eesnime, mis on dokumentides kasutusel ning soov kanda nime, millega on taotlejat terve elu kutsutud. Aeg-ajalt tuleb ette, et rahvastikuregistris olev nimekuju ning inimese dokumentides olev nimekuju erinevad. Põhjuseks võib olla näiteks kunagi dokumentide väljastamisel tehtud viga nime kirjutamisel ning kasutust leidis ebaõige nimekuju. Inimese sünniakt on nimekuju osas alusdokumendiks ning kui sünniakt on kantud rahvastikuregistrisse ning seal esineb teine nimekuju, siis õigeks loetakse sünniaktis olev nimi. Nimeseadus annab sellisel juhul inimesele võimaluse taotleda nimekuju kandmist, mida on kasutatud terve elu.
Populaarsuselt järgmised põhjused olid nime eestipärasemaks muutmine ning halvad tunded minevikust seoses eesnimega. Eestipärasemaks muutmise juures nimetati enim põhjustena Eesti kodakondsuse saamist ning soovi integreeruda Eesti ühiskonda. Halvad tunded minevikust seoses eesnimega olid väga isiklikud. Välja toodi näiteks naeruvääristamist, vanast nimest tingitud vaimse tervise häireid, perevägivalda minevikus, lapsepõlvest pärit psüühikahäiret, soovi isaga seotusest lahti öelda. Nimetati ka, et eesnimi ei ole elus õnne toonud, nimi on äraneetud, eesnimest on tingitud madal enesehinnang, kuna vanemad panid sellise eesnime nalja pärast. Sooviti uut eesnime, et alustada oma järgmist eluetappi uue energiaga. Nime rahvusvahelisemaks muutmise põhjusena toodi kõige sagedamini välja äritegevust välisriigis ning välismaalaste jaoks nime suupärasemaks muutmist. Tähe muutmist nimes kasutatakse kõige enam mõne võõrtähe eemaldamiseks, aga ka lisamiseks (lapsel on nimes y-täht, soov samuti lisada nimele y). Teise eesnime lisamise põhjusena oli mitmel korral välja toodud põhjus, et vanemate sõnul taheti teist eesnime juba algselt panna, kuid üks vanematest ei olnud nõus. Mainiti ka numeroloogiat ning vajadust tunda end terviklikumalt. Eesnime eemaldamise põhjuseks peeti keerulist asjaajamist või soovi mitte kanda sugulasega sama nime. Eesnime lihtsamaks muutmise juures on põhiline soov muuta nime lühemaks või kirjapilti lihtsamaks. Näiteks on ü-täht keeruline välismaalaste jaoks. Emotsionaalse seose puudumine võib esineda näiteks juhtudel, kui selgub, et ollakse lapsendatud või leitakse, et praegune nimi ei kajasta tegelikku olemust. Religioossete põhjustena toodi välja soovi võtta vaimne nimi, soovi kanda nime, mis anti õigeusku ristimisel. Samuti nimetati põhjusena, et nimi on seotud usuga, kuid kandja määratleb end paganana. Nime mittemeeldimise puhul selgitati, et tegelik soov nime muuta oli juba alaealisena, kuid vanemad ei nõustunud sellega. Nime tagasivõtmine toimus näiteks põhjusel, et isik vahetas noorena nime, kuid mõtlematult, ning nüüd soovis endist nime tagasi võtta. Teise põhjusena toodi välja, et algselt oli kandjal vene nimi, hiljem muutis selle eesti nimeks ning nüüd soovib vene nime tagasi võtta. Soov eristuda on enamasti seotud sooviga mitte kanda kellegagi sama nime. Soo muutmisega seoses soovitakse uut eesnime, kuna tunnetatakse nime ja välimuse vastuolu. Sooneutraalse nime valikut eraldi ei põhjendatud. Soov sobitada eesnimi perekonnanimega on tekkinud pärast abiellumist. Esivanemate nime võtmine on seotud austusega esivanemate vastu. Diskrimineerimist on nimetatud kolmel korral, kuid eraldi põhjendatud ei ole. Kriminaalse mineviku kirjeldamisel on viidatud pere ja suguvõsa kuritegelikule minevikule ning soovile alustada „uuelt lehelt“. Halvakõlalise nime puhul tuuakse välja naeruvääristamist, kuid ka seda, et nimi on välisriigis halva kõla või tähendusega. Kahetähendusliku nime muutmise põhjuseks on pidevalt palju selgitamise vajadusega. Kahel korral sooviti eemaldada nimest sidekriips. Ühel korral muudeti nime selleks, et tagada enda turvalisus.
Veebiküsitluse valimi kirjeldus
Vastajaid oli 149, nende seas oli 132 naist (88,6%), 13 meest (8,7%) ning 2,8% moodustas 1 demitüdruk, 2 mitte-binaarset inimest ning 1 isik, kes ei soovinud vastata.
Kõige rohkem vastas inimesi vanuses 40–50 (32,9%), kokku 49. Vanuses 29–39 vastas 42 (28,2%), 18–28 vastas 39 (26,2%), 51–60 vastas 13 (8,7%) ja 61–71 vastas 6 inimest (4%).
Vastajate seas oli kõrgharidusega 99 (66,4%), kesk- või kutseharidusega 45 (30,2%) ja põhiharidusega 5 isikut (3,4%).
Jah/Ei küsimuste vastused
128 vastajat (85,9%) olid rahul enda eesnimega, 21 (14,1%) mitte. 85 vastajal on olnud etapp, kui nad polnud enda nimega rahul (57%), 64 isikut pole kunagi kogenud rahulolematust eesnimega (43%). 56 vastajat on kaalunud eesnime muutmist (37,6%), 93 vastajat pole seda kaalunud (62,4%).
Ainult 14 vastajat on enda nime muutnud (9,4%), 135 vastajat pole eesnime muutnud (90,6%).
Nime muutnud isikud
Küsimusele „Mis vanuses muutsite eesnime?“ vastas 12 inimest. Kõige noorem eesnime muutmine oli 7-aastaselt, kõige vanem 58-aastaselt. 1 vastaja muutis eesnime 17-aastaselt, 4 vastajat vanusevahemikus 21–30, 3 vanusevahemikus 31–40 ning 2 vanusevahemikus 41–50.
Küsimusele „Millistel põhjustel muutsite eesnime?“ vastas 15 inimest. Kõige sagedam põhjus oli üldine rahulolematus vana eesnimega, mille valis 5 vastajat. 2 vastajat soovisid nime lihtsustada, 2 muutsid eesnime halbade mälestuste tõttu, 2 soovisid eesnime eristada teistest, 2 muutsid tööalase diskrimineerimise tõttu, 2 soovisid nime täiendada ning 2 muutsid eesnime enda jaoks sobivamaks. Kõige harvemad põhjused olid võõrapärastamine, eestipärastamine, nimede järjestuse muutmine, sünniakti nime kasutamine, usulised põhjused, igapäevaelus kasutatav nimi, sooidentiteedi muutumine ja nime tähenduse sobimatus (igat põhjust valiti üks kord).
8 vastajat ei arutatud oma eesnime muutmist ühegi isikuga (53,3%), 2 vastajat arutas emaga (13,3%), 2 terve perega (13,3%), 1 sõbraga (6,7%), 1 tuttavaga (6,7%) ning 1 nii pere kui ka töökaaslastega (6,7%).
Eesnime valimisel oli 6 vastajatele oluline sobivus perekonnanimega (42,9%), 3 vastajale nime haruldus (21,4%), 2 vastajat pidid oluliseks lühikest nime (14,3%), 2 võõrapärasust (14,3%), 2 kindla tähe olemasolu nimes (14,3%), 2 seost eeskujuga (14,3%), 2 seos päritoluga (14,3%), 2 nime lihtsust (14,3%), 1 meeldivust (7,1%) ja 1 arusaadavust (rahvusvaheline) (7,1%).
14 vastajat olid enda uue eesnimega rahul, ükski vastaja ei väljendanud rahulolematust.
Üldised küsimused
Küsimusele „Millistel põhjustel kaaluksite eesnime muutmist?“ vastas 148 inimest. 81 vastajat muudaksid nime kui see ei kõla enda jaoks hästi, 59 kui nimega seostuksid halvad mälestused, 40 kui igapäevaelus kasutatakse teist nime, 31 kui sooline identiteet muutub, 31 kui nimi vajab lihtsustamist ning 22 ei muudaks ühelgi põhjusel enda eesnime või ei osanud vastata. Kuna selles küsimuses võis iga vastaja valida mitu varianti, pole kajastatud protsente, sest need ei peegelda osade jaotumist.
Küsimusele „Mis on/tunduvad olevat kõige suuremad takistused nime muutmisel?“ vastas 149 inimest. 61 vastajat valisid lähedaste/tuttavate arvamuse (41%), 60 dokumentide uuendamise (40,3%), 54 teadmiste puudumise protsessi kohta (36,3%), 44 bürokraatia (29,5%), 33 liigse tähelepanu (22,1%), 31 ajakulu (20,8%), 30 järsu muutuse (22,1%) ja 12 raha puudumise (8,1%). 12 vastajat ei osanud vastata (8,4%), 5 vastaja arvates takistused puuduvad (3,5%) ja 1 vastaja jaoks on suurim takistus uue nime leidmine (0,7%).
105 vastajat olid kuulnud nimeseadusest (70,5%) ja 44 vastajat mitte (29,5%). 118 vastajale oli nime muutmise reguleerimine seadusega vajalik (79,2%) ning 31 vastajale mitte (20,8%).
Teabelevik nimeseaduse kohta ühiskonnas oli oluline 36 vastajale (24,2%), pigem oluline 73 vastajale (49%), pigem ebaoluline 36 vastajale (24,2%) ja ebaoluline 4 vastajale (2,7%).
Analüüs ja järeldused
Kuna suurem osa vastajatest on naised ning teised sooidentiteedid pole sama tugevalt kajastatud vastajate seas, ei saa järeldada, et nime muutmine mõjutaks ühte kindlat soogruppi rohkem.
Küsitluse vastustest järeldub, et suur osa inimesi (57% vastajatest) on soovinud nime muuta, kuid pole seda teinud. Kuigi vähesed vastajad olid protsessi läbinud, võib järeldada, et nime vahetamine mõjutab rohkem inimesi, kui esialgu tundub.
Kõige sagedamini muudeti enda eesnime vanuses 21–30, millest võib järeldada, et tavaliselt muudetakse eesnime täiskasvanuna, kui isikul on selleks vabadus ega pea saama vanematelt luba. Samas oleneb protsessi alustamine eri tingimustest (ligipääs, teadmised seadusest, vahendite olemasolu jms).
Kõige sagedasem põhjus eesnime muutmiseks oli üldine rahulolematus enda eesnimega. Eesnime muutmist ei arutanud kellegiga enamus vastajaid (53,3%), mõned vastajad arutasid muutust pereliikmetega (26,6%). Võib järeldada, et eesnime muutmine on isiklik protsess ning enamus vastajaid ei tundnud vajadust saada pereliikmete arvamust selle osas.
Kõige olulisemad omadused uue eesnime valimisel olid sobivus perekonnanimega (42,9%) ja haruldus (21,4%). Mitmed vastajad väljendasid, et nende vana eesnimi oli liiga sage tuttavate seas ning soovisid eristuda. Eelkõige sooviti eesnime, mis kõlaks hästi olemasoleva perekonnanimega.
Vastajatel paluti valida, mis põhjustel nad muudaksid eesnime. Kõige sagedasemad valikud olid nime halvakõlalisus enda jaoks (81 vastajat), seos halbade mälestustega (59 vastajat), soolise identiteedi muutus (31 vastajat) ja nime lihtsustamine (31 vastajat). Võib järeldada, et eesnimi on oluline isiku identiteedist ning omab mitmeid seoseid eri aspektidega (argielu, sugu, päritolu, nime kajastamine), kuna mitmed vastajad pidasid tõenäolisteks põhjusteks eelnevalt mainitud valikuid. Kui nimega on seotud negatiivsed kogemused, tekib vajadus selle muutmiseks ja kohandamiseks.
Vastajate seas valiti kõige suuremateks takistusteks nime muutmisel tuttavate ja lähedaste arvamus (41%), dokumentide uuendamine (40,3%) ja teadmiste puudumine protsessi kohta (36,3%). Mitmed vastajad ei soovinud eesnime muutmist arutada pere ega lähedaste eelkõige seetõttu, et muudatus solvaks nende vanemaid või tooks negatiivset tähelepanu. Dokumentide uuendamine on tülikas ja kulukas, samuti võib esineda viivitusi ja probleeme. Kuigi suurem osa vastajatest on nimeseadusest kuulnud, sellest ei piisa eesnime muutmiseks. Protsess põhineb seadusel ning muutja peab teadma piiranguid, kulutusi ja tingimusi.
Suur osa vastajaid olid kuulnud nimeseadusest (70,5%) ning 118 vastajale oli nimeseaduse kehtestatud regulatsioonid vajalikud (79,2%). Järelikult vastajad on teadlikud nimeseadusest ning peavad oluliseks eesnimede reguleerimist ja piiramist.
Projekti tegevuskava
Projektis osalejad:
Kristi Kail (Organisatsioonikäitumine)
Moonika Koppel (Sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse)
Gerta Kuhi (Hispaania keel ja kultuur)
Kristel Mitt (Keeleteadus ja keeletoimetamine)
Kateriina Rannula (Kirjandusteadus)
Helen Pärna (Kagu-Aasia ühiskonnad)
Läbi aegade on usutud, et nimel on mõju inimese isiksusele ja elukäigule. Lapsele antakse nimi sünni registreerimisel ning iga lapsevanem soovib anda oma lapsele just talle meeldiva ja tema jaoks selle kõige erilisema nime. Esineb juhtumeid, kus lapsele antakse nimi ja väga ruttu ning tullakse tagasi sooviga eesnimi muuta. Põhjendused on erinevad - laps ikka ei ole selle nime nägu, vanavanematele ei meeldinud või lihtsalt kiirustati ja tuli parem nimi meelde.
Nime väärtuse esiletõstmiseks väljastatakse Tallinna Perekonnaseisuametis lapsevanematele lisaks ametlikule sünnitõendile ka nimetunnistus. Tegemist ei ole juriidilise dokumendiga vaid emotsionaalse dokumendiga, mis on lapsevanemate seas saanud populaarseks.
Sünde registreerivad Tallinna Perekonnaseisuametis lapsevanemad väga paljudest erinevatest riikidest, sest teatavasti elame segunenud kirjus maailmas. Suhetest sünnib aina enam lapsi, kus üks või mõlemad vanemad on teise riigi kodanikud. Võõralt maalt ja võõrast kultuurist pärit inimestel on omad kombed ja traditsioonid ning nad pärinevad erinevast õigusruumist. Mida kaugem on vanema päritolu riik Eestile, seda tõenäolisem on keerulise ja võõrtähtedega nime valik. Lähtudes nimeseadusest peavad sellised nimed olema kasutusel teistes riikides, kuid usaldusväärse tõendusallika leidmine on ametnikule üsna keeruline. Lisaks lapse vanemale mõistmatu ning pahameelt tekitav, sest kuidas vanem ei saa lapsele valida just seda nime, mida tema soovib, see on ju tema põhiõigus. Mida kaugem on vanema päritolu riik Eestile, seda tõenäolisem on keerulise ja võõrtähtedega nime valik.
2021. aastal pärinesid lapse sündi registreerinud vanemad 70 erinevast riigist, neist enim oli Venemaa, Ukraina, Läti, Soome, Suurbritannia, Nigeeria, Valgevene, Leedu, Ameerika Ühendriikide, Itaalia, Bangladeshi ja Itaalia kodanikke. Esindatud olid ka Boliivia, Iraak, Keenia, Süüria, Iisrael, Monaco, Jeemen.
Tallinna Perekonnaseisuametis on kasutusel maailmakaart, kuhu märgitakse ära millistest riikidest on pärinenud lapse sündi registreerinud lapsevanemad.
Lisa
